U kskord elas ühes kuninga linnas mees, keda teised vaeseks Tõnuks kutsusid. Ta ise polnud küll selle nimega rahul, aga ei võinud sinna ka midagi parata, et teda nõnda kutsuti. Kord juhtus kuningas talle vastu tulema. Mees tervitas kuningat. Kuningas võttis teretuse vastu: „Tere, tere, vaene Tõnu!"

Tõnu ütles: „Aus kuningas, kas sa võiksid mulle seda ütelda, mispärast mind vaeseks Tõnuks kutsutakse? Kas mina siis üksi maa peal vaene olen? Palun mind õpetada, kuidas ma rikkaks võiksin saada."

Kuningas käskis Tõnul tema järel uhkesse lossi tulla. Seal tõi ta suure hulga pakse raamatuid välja, istus maha ja ütles Tõnule: „Ma tahan neist raamatutest otsida, kus sinu õnn on."

Kuningas sirvis raamatuid juba hulk aega, aga vaese Tõnu õnn ei tulnud kusagilt nähtavale. Seal astus kuninga ainus tütar uksest sisse ja küsis: „Mis sa otsid, isa, nende raamatute seest?"

Kuningas kostis: „Otsin, kuidas vaene Tõnu võiks rikkaks saada."

Siis ütles tütar: „Armas isa, sa oled niisama rumal kui Tõnugi, sest ega inimese Õnn raamatutes ole. Seda peab inimene ise siin maa peal otsima. Kui temal enesel seda aga pole, vast on siis õnne tema naisel ja lastel."

Kuningas vihastas väga oma tütre ütlemise peale ja lausus: „01ed sa nõnda tark, siis pead sa vaese Tõnu naiseks saama! Ma tahan näha, kas tal on siis õnne rohkem kui enne. Sa oled küllalt kaua minu juures elanud. Kaasa ei saa sa midagi ning pead purupaljalt Tõnule minema."

Tütar pidi isa käsku kuulama ning sai Tõnu naiseks.

Tõnu oli ühe rikka mehe teenistuses, kelle laevad käisid võõral maal kaupa vahetamas. Ta läks ja palus peremehe käest palka juurde, aga too ei võtnud teda kuuldagi. Nukra meelega vaatas Tõnu, kuidas laev valmistus sõiduks võõrale maale. Kui kõik valmis oli, vinnati ankrud ja laevad läksid kui luiged laia mere peale.

Mõne päeva pärast, kui nad rannast juba kaugel olid, jäi laev hea tuule käes äkki seisma ega liikunud enam paigalt. Küll otsiti viga, aga asjata, midagi ei leitud. Viimaks sundis peremees madruseid vee alla vaatama minema, mis laeva kinni peab. Madrused kartsid uppuda ja panid vastu. Peremees sai selle peale pahaseks: „Teie loodate iga häda korral Tõnu peale ja tahate, et tema kõik peab ära tegema, kuigi ta teist vähem palka saab."

Et keegi neist ikka ei tahtnud vette minna, tõotas peremees lahti-päästjale kinkida ühe oma laeva. Siis ütles Tõnu: „Mina lähen ja päästan laeva lahti."

Ta ronis laevanina mööda alla ning nägi seal kaht meest, kes laeva kinni hoidsid. Tõnu käratas neile: „Mis te laevast kinni hoiate, mis teil temaga asja on?"

Mehed vastasid: „Me läksime vaidlema, kumb on kallim - kas raud või vask. Kuna me ise selgust ei saanud, hoidsime laeva kinni, et mõni alla tuleks ja meile õigust mõistaks. Et sina siia oled tulnud, mõista meile õigust."

Tõnu ei mõelnud kaua ning ütles: „Teil on mõlemal õigus. Vask on küll rauast kallim, aga raud on vasest tarvilikum, nagu siin laevagi küljes seda näete."

Mehed muutusid selle peale väga rõõmsaks, et neil mõlemal õigus on, ja ütlesid: „Et sa meile õigust oled mõistnud, kingime sulle ühe kalli kivi. Sel kivil on niisugune võim, et ta pimedas valgust annab."

Tõnu tänas mehi, ronis üles teiste juurde ning laev lendas jälle edasi.

Peremees täitis oma tõotuse ning kinkis ühe väiksema laeva Tõnule. Tõnu hakkas seal peremeheks. Hea tuule abil jõudsid nad peagi võõrale maale. Teised neli laeva vahetasid kaupu, aga Tõnu puhkas rahulikult, nagu poleks tal asjagi. Oma laeva mehed laskis ta linna peale ja kui nood tagasi tulid, äratati Tõnu üles. Tõnu kargas maast lahti ning läks otseteed selle maa kuninga juurde. Ta näitas seda kivi, mis ta oli kingituseks saanud, ja rääkis kuningale, mille eest see kingiti. Kuningas vaatas kanamunasuurust kivi ja ütles: „See kivi on palju väärt! Kui sa seda tahad ära müüa, siis annan ma sulle selle eest nelikümmend miljonit rubla. Ja et sa õigust nii hästi oled mõistnud, siis kingin ma sulle kindrali ameti, riided, kuldvöö ja mõõga."

Tõnu müüs kivi kuningale ära ning sai rikkaks meheks. Siis sõitis vaene Tõnu kuninga neljahobusetõllas sadamasse, kus teda keegi ära ei tundnud ning kus ta suure austamisega vastu võeti. Nüüd laskis kuningas laeva siidi ning sametit täis laduda. Tõnu andis käsu ning laev hakkas sõitma.

Mitme päeva pärast said nad õnnelikult kodumaale. Sadama ligidale jõudes anti laevalt märku, et sellel üks suuremat sorti ülemus.