Uhei mehel olnud poeg. Kui poeg suureks oli kasvanud, kurtis ta isale, et tal pole ühtegi sõpra. Isa andis talle viis kümmend rubla raha ja ütles: „Mine omale sõpru otsima!" Poeg läks. Tuli varsti tagasi ja seletas isale suure rõõmuga, et oli saanud viiskümmend sõpra.

Isa ütles: „Kui sa viiskümmend sõpra said, siis mine küsi iga sõbra käest üks rubla raha."

Poeg läks. Tuli nuttes tagasi: „Ei saanud ma kellegi käest ühtegi rubla."

Isa seletas siis, et kõike võib siin elus kergesti saada, aga sõbra leidmine on väga raske. Kui ta ise noor oli, siis olnud tal kaks sõpra - üks päris-sõber, teine pool-sõber. Päris-sõber olevat ära surnud, aga pool-sõber on veel elus. Isa ütles: „Mine selle pool-sõbra juurde ja küsi mulle viiskümmend rubla raha võlgu."

Poeg läkski ja küsis. Pool-sõber ütelnud: „Mul viitkümmet rubla ei ole, aga kakskümmend viis on küll. Selle võin ma sulle anda." ja andnudki poisile kakskümmend viis rubla.

Poiss tuli koju tagasi ja andis raha isale. Isa andis talle kolm õuna ning ütles: „Mine siis nendega endale sõpra otsima."

Poeg võttis õunad ja läks jälle kodust välja. Läinud, läinud teed pidi, läinud kohe päris hulga maad edasi. Juhtunud üks noor poiss talle teeseltsiliseks. Viimaks istusid nad mõlemad teeperve peale puhkama. Poiss võttis karmanist õuna välja, andis teekaaslase kätte. Võõras poiss võttis noa ja lõikas talle väga väikese viilukese, suurema tüki jättis enesele ja sõi äragi. Poiss mõtles: „Sellest mulle ikka sõpra ei saa - oleks ta ise vähem võtnud ja mulle rohkem andnud, siis oleks ta küll sõber olnud."

Läinud poiss jälle üksinda hulga maad. Trehvanud kokku ühe mehega ja läinud ühes edasi. Istusid teepervele jalgu puhkama. Poiss võttis teise õuna ja andis selle mehe kätte. Mees võttis noa, lõikas poisile poole õunast ja teise poole jättis enesele. Poiss mõtles: „Temast ei saa mulle sõpra. Oleks ta mulle suurema poole andnud, siis küll oleks saanud." Tõusis ja läks üksinda edasi.

Läinud jälle hulga maad. Siis näinud tee peal üht halli habemega vana meest ja läinud temaga ühes edasi. Viimaks istusid puhkama. Poiss võttis viimase õuna karmanist välja ja andis vanamehele. Too lõikas endale väga väikese viilukese ja suurema jao andis poisile tagasi. Poiss mõtles: „Vaat, see ongi minu sõber."

Läinudki ühes edasi. Läinud, läinud, niikaua kui õhtu kätte jõudis. Ühe maja ees ütles vanamees: „Mine siia majja ja palu öömaja."

Poiss läkski. Seal öeldi: „Öömaja me teile ei keela, aga meil on isa haige, oigab hirmsasti - kui see teid ei sega?"

Poiss vastas: „Kui see teid ei sega, ei sega see ka meid." Läks välja vanamehele ütlema. Kui nad sisse hakanud tulema, kadunud vanamees ukse peal ära.

Poiss jäänud öömajale. Kõik heitsid magama, aga tal ei tulnud und, sest haige oigas hirmsasti.

Haige jaoks põles laua peal tuli. Äkki nägi poiss, et toosama vanamees, kellega ta ühes oli käinud, tuleb ning paneb haigele lillekimbu padja peale ja too ei oiga enam. Poiss kuulas hulga aega, aga haige oli vakka.

Viimaks ajas poiss majarahva üles, et tulgu nad vaatama - haige ei oiga enam. Nood tulid ja nägid, et isa on ära surnud.

Sai hommik, poiss hakanud jälle edasi minema. Mõne aja pärast tulnud seesama hall vanamees temaga ühes. Käinud nad jälle terve päeva, jõudnud viimaks linna. Linnas ühe kindrali või kroonuametniku maja juures jäid nad seisma ning vanamees ütles poisile: „Mine siia majasse sisse ja palu öömaja."

Poiss läks ja seal öeldi: „Öömaja me teile ei keela, aga meil on haige majas, ta oigab hirmsasti - kui see teid ei sega?"

Poiss vastas samamoodi: „Kui see teid ei sega, siis ei sega see ka meid." Sisse minnes kadunud vanamees jällegi ära.

Poiss ja majarahvas heitsid magama, aga poisil ei tulnud und. Haige tänitas muudkui, et tehke ikka üht ja tehke ikka teist.

Lamp oli jäänud põlema ning poiss nägi, et vanamees tuleb ja hakkab haiget peksma metskitse jala otsa pandud piitsaga. Viimaks suri too haige kah ära.

Hommikul, kui poiss läks teed pidi minema, tuli vanamees jälle ühes. Nüüd küsis poiss vanamehe käest: „Kes sa selline oled? Ma nägin, kui sa ühele surijale panid lillekimbu nina alla ja teist peksid piitsaga."

Vanamees vastas: „Ma olen Surm. See mees, kes enne suri, oli väga õiglane, sellepärast oli tema suremine kerge. See viimane aga oli kuri ja ahne kroonuülem, võttis vaeste soldatite varanduse endale. Mina tasusin talle siin kätte ja pärast saab veel sealpool ka."

Poiss küsis siis: „Kui sa Surm oled, millal sa minule järele tuled?"

Vanamees vastas: „Siis, kui sa noore naise võtad ja temaga esimest ööd magama lähed." Ise kadunud ära.

Poiss tulnud koju oma isamajja tagasi ja ei julgenudki naist võtta -et siis Surm tuleb ja viib ta ära. jäi pikaks ajaks vanapoisiks. Siis hakkas viimaks mõtlema: „Ei tea, kas ta oligi Surm või ei olnud -vaja ikka naine võtta." Võttis hästi noore naise ja läks esimest ööd naisega magama. Äkki vaatab, Surm on kah seal ja ütleb: „Ma tulin sulle järele."

Mees hakkas paluma, et lasku tal naisega veidikegi elada.

Surm ütles siis: „Mine küsi, kui keegi oma elupäevadest sulle aega juurde annab - niikauaks jätan ma su elama."

Mehel oli hea meel, läks isa juurde paluma, et too lubaks talle oma elupäevadest niipalju, kui saab. Isa seletas: „lsegi olen vana inimene, elupäevad juba ära elatud, sealt ei ole sulle midagi anda."

Mees läks nuttes tagasi ja kurtis Surmale, et isa ei lubanud oma elupäevadest mitte midagi.

Surm ütles, et vaadaku veel, ehk keegi lubab. Mees läks ema juurde. Ema ütles nagu isagi, et ta on vana ja tema päevad on kõik juba elatud, mida tal veel pojale anda.

Mees läks jälle tagasi. Naine küsis: „Mis sa seal nutad, mis sul viga on, ütle mulle kah?"

Mees seletas oma muret naisele. Naine aga ütles: „Las Surm jagab minu elupäevad pooleks - nii et me mõlemad ühel tunnil sureme."

Surm ütles siis mehele: „Nüüd oled sa oma sõbraga kokku saanud." Ise kadus ära.

Naine mehega elanud väga õnnelikult.