Ohirmus suur röövel. Ta oli vast tuhandeid inimesi y ära tapnud ja röövinud. Ja oli too röövel poole oma ajast ära elanud. Läks ta siis metsapidi käima ja jalutama? Läks päris paksu laande ja nägi seal üht meest jumalat palumas. Too mees oli paastuja munk, kes hoidis ennast patust eemal.

Röövel läks paastuja juurde ja küsis: „Mis sa teed siin?"

Too vastas: Jumalat palun, kulla mees. Kui Jumal mulle kõik patud

andeks annab ja ma ära suren, siis saan ma taevasse, mitte ei lähe

põrgusse."

Röövel küsis: „Aga kes sinna põrgusse siis lähevad?" Paastuja vastas: „Eks ikka nood, kes palju pattu teinud, palju inimesi ära on tapnud või röövinud."

Siis röövel küsis veel: „Aga mis seal põrgus patustele tehakse?" Paastuja jälle seletas: „Mis muud, kulla mees, kui pannakse suurde

katlasse keeva vee sisse ja katlale pannakse tuli ka alla."

Röövel hakkas väga pelgama, et tema on ka palju pattu teinud - palju inimesi ära tapnud ja röövinud. „Ega siis mul ka muud pole

loota, kui et põrgusse suurde katlasse keeva vee sisse ja ühtelugu pannakse tuld ka veel alla."

Röövel ütles paastujale: „Mina olen kah väga palju pattu teinud.

Olen inimesi tapnud ja röövinud, olen vast tuhandeid inimesi ära

tapnud ja röövinud. Aga ma tahaks ka õndsaks saada. Kuidas mina õndsaks saan?"

Paastuja ütles: „Kulla mees, ega sa muidu õndsaks ei saa, kui pead ka Jumalat paluma hakkama. Mine kuhugi suurde laande ja hakka hoolega Jumalat paluma, siis saad õndsaks ka."

Röövel jälle muretses: „Aga ma tahaks enne surma veel teada, kas ma saan õndsaks või ei saa."

Paastuja vastas: „Ega sa ei saagi enne teada, kui lähed koju ja võtad tolle kiiora, millega sa inimesi oled tapnud ja röövinud. Mine kuhugi suurde laande ja torka nui otsapidi maa sisse, ise hakka Jumalat paluma. Palu niikaua, kui kiior maa sees kasvama läheb ja õitsema hakkab - siis saadki õndsaks."

Hea küll, läkski röövel koju, võttis ahju alt oma tammise nuia välja ning läks siis metsa. Sai ühe suure silla peale ja mõtles, et too ongi paras paik Jumalat paluma hakata. Torkas kiiora maa sisse ja läks ise silla alla Jumalat paluma. Palus seal mitu aastakest. Tuli vahel välja nuia kaema - kas on õitsema läinud, aga midagi polnud juhtunud.

Läks röövel uuesti silla alla Jumalat paluma. Palus jälle mitu aastakest ära, tuli jälle välja vaatama, aga kiior ei mõtlegi kasvama minna. Läks uuesti Jumalat paluma ja palus mitu aastakest ära, kuid ikka ei läinud kiior õitsema.

Aga ükskord juhtus üle silla minema üks mõisnik. Korraga tuli röövlil jälle too röövli mõte peale, ta haaras maast oma nuia, tappis mõisniku ära ning röövis paljaks. Torkas nuia tagasi maa sisse ja läks jälle silla alla paluma. Palus seal mõne aja, tuli siis välja vaatama ja nägi - kiior õitses, et Jumal hoidku!

Vaata - röövel sai sellepärast õndsaks, et tolle mõisniku ära tappis. Mõisnik oli rahvale olnud väga kuri ja andnud inimestele valusaid orjavitsu. Kõik rahvas palus: „Jumal, anna tollele inimesele, kes mõisniku ära tappis, kõik patud andeks, mis ta ilmas teinud on." Siis see röövel saigi õndsaks - rahva palumise pärast.