Kord kõndinud üks mees jõe veeres luhal. Seal nägi ta ilu-sat naist istumas ja juukseid kammimas. Mees astus naisele • selja tagant ligi, võttis ümbert kinni ega lasknudki enam lahti. Viis endale koju ja võttis naiseks.

Nad elasid mõni aeg ühes, aga üks asi oli imelik - mees ei näinud kunagi oma naist naermas.

Kord olid nad nurmel vilja lõikamas. Kaaren lendas sealt üle ja tegi: „Kraap, kraap! Kraap, kraap!"

„Meid kutsutakse pulma," ütles naine. Nad läksid koju, tegid pulma-leiva valmis ja seadsid end minema. Kui väravast välja astusid, õpetas naine: „Nüüd astu kolm sammu niisama tagaspidi kui mina. Ja pulmamajas ära söö muud kui seda, mis minagi söön, ega joo muud kui seda, mis minagi joon!"

Nad astusid kolm sammu tagaspidi ja olidki pulmamajas. Seal kanti neile kõiksugu sööke ja jooke ette, aga mees sõi ja jõi ainult seda mis nainegi.

Mees tüdis sest pulmapeost viimaks ära, astus naise manu ja ütles: „Kolm päeva on sellest ajast juba mööda läinud, kui siia tulime. Hakkame nüüd koju minema!"

„Ah sa arvad, et kolm päeva? Kolm aastat on juba mööda läinud," ütles naine. „Aga enne kui läheme, küsi pulma peremehe käest midagi koju viia. ]a ära muud moodi jumalaga jäta, kui mina jätan."

Mees läks ja küsis. Pulma peremees andis talle vakatäie süsi ja kubu õlgi. Vasaku kanna peal pöörates jätsid nad siis peremehega jumalaga. Mees võttis söekoti, naine õled, astusid kolm sammu jälle tagasi ja olidki oma kodus.

Siis ütles naine: „Vaata ikka ka, mis peremees meile andis!" Mees vaatas ja leidis söed selge kulla olevat, õlgede asemel olid aga õuna-puuistikud.

Ta istutas puud maha ja nood hakkasid kohe jõudsasti kasvama ja neil oli alati palju õunu küljes.

Elasid siis mees ja naine, tegid oma töid ja talitusi, neil oli kaks poega ja üks tütar. Ühel pühapäeval läksid nad kirikusse ja korraga keset jumalateenistust hakkas naine naerma.

Koduteel küsis mees: „Ma ei ole sind kunagi naermas näinud. Mille üle sa nüüd nii naersid?"

„Aga ütle sina ära, kust sa mu said, siis ütlen mina, mis ma naersin."

Mees ei osanud sellest midagi halba aimata ja seletas lahkesti: „Jõe veeres kammisid juukseid, sealt ma su sain!"

Naine kõneles: „Vanatont tuli kirikusse, värske hobusenahk kaenla all. Hakkas sinna nende inimeste nimesid üles kirjutama, kes jutluse ajal tukkuma olid jäänud. Viimaks tuli tal nahast puudu, hakkas siis teist hammastega venitama. Aga nahk tuli hammaste vahelt lahti ja ta pea käis kolksti vastu seina. Siis tuli mul naer peale ja seda ma naersingi."

Kodu lähedal äkitselt hobune komistas. Naine ütles: „Jäta see koht meelde, siin on kirstutäis raha meie vanema poja jaoks!"

Veidikese aja pärast komistas hobune jälle. Naine ütles: Jäta see koht meelde, siin on karbitäis raha meie tütre jaoks!"

Päris kodu väravas komistas hobune kolmas kord. „Siin on toobitäis raha ka meie noorema poja jaoks," ütles naine.

Kodus lausus naine: „Minu aeg on täis. Ma pean nüüd ära minema."

„Kuhu sa siis minna tahad?" küsis mees.

Naine ei vastanud midagi, vaid läks väravast välja. Mees püüdis teda küll veel kätte saada, aga naine astus nagu vaim ta ees. Nad kõndisid sinna kohta, kust mees kord naise oli leidnud. Seal kadus naine - sulpsti! - jõkke.

Mees tuli koju tagasi, kaevas varanduse maa seest välja ning elas rahus koos oma lastega.