U ks lesknaine istus õhtul voki taga ja mõtles oma kalli kadu-I Korraga läheb uks lahti ja surnud mees

astub tuppa. „Anna mulle süüa!" nõuab ta naise käest. Naine toob hernesuppi ja keedetud kanamune. Kooljas hakkab kärmesti sööma, võtab aga herned supi seest, paneb laua peale ning lõikab puupussiga pooleks, sööb ja jätab hernekestad järele. Kanamunad aga sööb kõigi koortega.

Naabri lapsed nägid, et üks mees, hea hobune ees ja uhked rangid kaelas, teiste poole sõitis. Jooksevad sinna, vahivad ukseprao vahelt ja näevad seda isevärki söömist. Pööravad koju tagasi ja räägivad: „Naabri lell tuli koju ja sööb - herned koorib ära, aga kanamunad pistab koorega. Ei see ole kellegi mees!"

Mees aga sõi ja kiirustas naist ruttu riide panema, et minema hakata. Sai naine valmis, istusid saani ja sõitsid tuhatnelja minema.

Mees annab naisele ühe inimese käe ja ütleb: „Söö!" Naine paneb käe saani põhja.

Mees ütleb: „Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus, armas, kallis, kas kardad?"

Naine vastab: „Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval."

Mees hüüab: „Käpp, kus sa oled?"

„Saani põhjas!" vastab käsi.

„Miks sa seda ära ei söönud?" küsib mees.

„Küll ma ta ikka söön," vastab naine.

Sõidavad edasi, mees ütleb: „Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus, armas, kallis, kas kardad?"

Naine vastab: „Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval."

Mees hüüab: „Käpp, kus sa oled?"

„Istumise all," vastab käsi.

„Miks sa ta sinna panid ja ära ei söönud?" küsib mees.

„Küll ma ta ikka söön," vastab naine.

jõuavad ühe kõrtsi juurde, mees peab hobuse kinni ja läheb kõrtsi. Naine vahib ukse vahelt, mis mees seal teeb. Näeb, et see nagu koer mööda kõrtsi põrandat, laua all ja nurgaääri pidi jookseb ning konte närib.

Naine peidab selle inimese käe oma riiete alla südame juurde. Mees tuleb välja, istuvad jälle saani ja kihutavad edasi.

„Kuu paistab, kooljas sõidab, ilus, armas, kallis, kas kardad?" ütleb mees.

„Mis ma kardan, kui oma armsam kõrval," vastab naine.

„Käpp, kus sa oled?" hüüab mees.

„Südame all," vastab käsi.

Mees mõtleb, et nüüd naine käe ära sõi.

Kihutavad edasi ja jõuavad surnuaiale. Mees hakkab auku kaevama ja naine seisab augu serval. On auk juba nii sügav, et mees enam naist näha ei või, võtab too riided seljast ja paneb risti otsa. Ise jookseb kirikuõpetaja juurde ja räägib sellele oma loo.

Mees tahab naist alla tõmmata, haarab aga ristist ja kisendab: „Ai, ai, valus on!" Pistab kohe õpetaja poole naisele järele. Seal kisendab ukse vahelt: „Kärnäu! Andke minu oma siia!"

Õpetaja võttis naise sõrmest laulatussõrmuse, pani ahjuroobi otsa, tegi selle tuliseks ja andis siis ukse vahelt mehele. See krahmas sõrmuse ning tormas nii suure kolina ja mürinaga minema, et õpetaja maja ukse piidad ja korstna otsad kokku kukkusid.

Nüüd seletanud mees, mis ta näinud ja kuulnud: et hobuseraibe oli läve ees, et ühtedel magajatel lendas liblikas suu ümber ja teistel käis madu suust suhu ning et väljast kostis hõikamist.

Seepeale seletas vanamees teekäijale nõnda: „Hobuseraibe tähendab seda, et kõik hobuseriistad on kallil jõuluööl seina veeres vedelemas ja reed väljas lume sees. Paar, kelle suu ümber liblikas lendles, elab jumalakartlikku elu ning on ingli valve all. Need, kellel madu suust suhu käis, on kurja täis. Nad riidlevad ja sõimlevad teineteisega ühtevalu. Seda häält, mida sa väljas kuulsid, teevad need viljapääd ja terad, mis hooletuse ja laiskuse pärast on maha jäetud."

Nüüd heitnud mees sauna lavale õlgede peale ja jäänud magama. Hommikul, kui ta üles ärganud, leidnud end palja lava peal magamas, viht pea all. Pole olnud õlgi, pole olnud näha tuld ega vanameest -kõik olnud kadunud.

Mees pannud hobuse ette ning läinud jälle oma teed.