E nnemuiste elasid taat ja eit. Neil oli kits kolme pojaga. Tuli hunt varikust eide-taadi akna alla ja laulis:

Kits kolme pojaga, taati eidega!

Taat ütleb eidele: „Oi, kui ilusasti hunt laulab, vaja talle anda kitsetall."

Ja andiski taat ühe kitsetalle hundile. Teisel päeval tuli hunt jälle akna alla ja laulis:

Kits kahe pojaga, taati eidega!

Taat jälle: „Oi, anname hundile veel ühe kitsetalle - nii ilusasti laulab."

Andsid hundile teise kitsetalle. Hunt tuli tagasi ja laulis:

Kits ühe pojaga, taati eidega!

Taat andis hundile laulu palgaks viimase kitsetalle. Hunt aga tuli jälle akna alla ja laulis:

Kitsekene üksinda, taati eidega!

Mees andis nüüd hundile kitse. Hundi isu ei saanud ikkagi täis ja järgmisel päeval laulis ta akna all:

Taati eidega, taati eidega!

Taat ütleb eidele: „Nii ilusasti ikka laulab. Ma annan õige sinu hundile." Ja andiski taat hundile eide.

Läks mööda päev või paar. Hunt tuli jälle ja laulis:

Taadikene üksinda, tarekene üksinda!

Mees pistis pea aknast välja, et vaatab, mida hunt veel tahab. Hunt aga krapsas mehe kinni ja sõi ta ära.

Mõne päeva pärast tuli hunt tagasi, käis ümber maja ja laulis:

Tarekene üksinda, tarekene üksinda!

„Ei ole üksinda, ei ole üksinda!" ütles hääl ahju alt hundile vastu. „Mina olen ka, mina olen ka!"

„Kes sa niisugune oled?"

„Põrsakene olen, põrsakene olen."

„Tule välja, ma söön su ära!"

„Ma lähen enne salve, söön enda priskeks, siis saad hea suutäie."

Läks põrsas salve, sõi, sõi ja tuli välja. Hunt aga ootas juba mäe all, suu ammuli lahti. Kui siis põrsas lendas mäest alla hundile suhu nagu kuul, oli hundi suu kõrvuni lõhki.

Sellest ajast olevatki hundil suur suu. Põrsasugu aga elab rõõmsalt edasi tänapäevani.