Tuul heitis kord puhkama ja jäigi magama. Uni ei olnud

I pikk, ei olnud ka lühike, aga inimestel, loomadel ja tai medel oli tuulest suur puudus. Et tuult ikka veel kuskilt välja ei tulnud, hakkasid kõik loomad, suuremast kuni väiksemani, tuult taga otsima. Keegi aga ei leidnud.

Viimaks läks ämblik omakorda tuult otsima. Ta läks kaugele üle suure mere ja leidiski tuule suure kivi kõrval magamas. Ämblik vedas võrgu tuulest üle ja äratas ta siis üles.

Tuul ärkas ning kuulis ämblikult, kui suurt puudust temast kõik tunnevad ja kuidas teda koju tagasi oodatakse. Tuul tahtis kohe tõusta, hoiatas aga enne väikest ämblikku: „Kui ma siit nüüd tõusen, siis hoia aga alt!"

Ämblik palus: „Oota natuke, tuuleke! Kannata seni, kuni olen tagasi üle mere koju jõudnud, siis tõuse ja puhu, kuis jaksad!"

Tuul lubas ämbliku palve täita.

Keset merd lendas ämblikule kärbes vastu.

„Tere, kärbes!" hüüdis ämblik.

„Tere, tere!"

„Kas tead, ma leidsin tuule üles! Ta magas teisel pool merd, suure kivi kõrval!"

Kärbes lendas silmapilk tagasi ja teatas teistele loomadele, et tema leidis tuule üles ja äratas ta unest. Loomad otsustasid tema vaeva tasuda. Tänutäheks lubati kärbsele siitpeale olla kõikide toitude esimeseks maitsjaks.

Viimaks jõudis ka ämblik pärale ja nüüd selgus, et kärbsele on juba tuule äratamise eest tasu makstud. Mitte keegi ei uskunud, et hoopis tema tuule oli leidnud. Ämblik ei saanud ainustki tänusõna.

Sellest ajast saadik punuvadki ämblikud oma võrkusid igale poole, et kärbsed sinna kinni jääksid ja ämblikud neid suure mõnuga nahka pista saaksid.