E lasid kord kaks venda. Üks vend oli päratu rikas ja teine vend hirmus vaene. Nii vaene, et ta pidi iga päev oma leiva- tüki pärast muretsema. Nii mõnigi kord koputas ta rikka venna uksele ja palus, kas saaks natukene raha või natukene süüa.

Aga rikas vend ütles alati: „Igaüks elab sellega, mis temal on!" ja lõi ukse põmdi! kinni.

Nii nemad siis elasid, aga ühel päeval algas sõda ja kõik mehed pidid sõtta minema. Nooremal vennal oli hea meel. Ta rõõmustas ja mõtles: „Ah, saan oma elust lahti, ongi villand sest viletsusest. Tuleb kuul - hüppan ette, suren ning olengi vaevast lahti."

Rikas mees mõtles: „Mina küll ei taha veel surra, mul on veel väga palju raha, mida kulutada. Tahaksin veel osta seda ja tahaksin osta toda."

Aga tee mis sina teed või ole mis sina oled. Kõik mehed pidid sõtta minema ja mõlemad vennad samamoodi. Vaesem oli kogu aeg eesliinil ning võitles vaprasti, oli valmis kuuligi ette hüppama. Rikas mees aga hiilis kõige taga, roomas teiste varjus, et ükski kuul teda ei tabaks, mõtles vaid: „Et ma ellu jääks, et ma ellu jääks!"

Näe, ikka on nõnda, et inimene mõtleb, Jumal juhib. Seal lendas üks kuul rikka venna poole, mees hüppas eest ära küll, aga kuul põrkas ikkagi rikka mehe reie sisse. Tegi sinna hirmsa augu ja kui mees

viimaks arstide juurde jõudis, oli haav hulluks läinud. Arst vaatas ja ütles: „Siin pole midagi teha, tuleb jalg maha lõigata!"

Rikkal mehel võetigi jalg otsast ära. Mõne vaesema jaoks oleks elu sellega lõppenud, aga rikka mehe jaoks algas hoopis uus elu! Tema lasi endale teha kullast jala. Aga see polnud lihtsalt kullast jalg, vaid sellel olid veel põlve peal nupud, millest sai varbaid liigutada. Nüüdsest peale käis rikas vend linnas natukene lühemate pükste ja lühemate sokkidega, nii et ta pükste vahelt alati kuld välguks ja inimesed vaataksid: „Oi, sealt tuleb see rikas mees!"

Aga see rikas mees oli ikka ihne ka. Kullast jalg hakkas tema jala-könti hõõruma, kuni sinna tulid villid. Villid läksid katki, haav läks mädanema, kuid rikas mees ei läinud ikkagi arsti juurde. Siis tuli vere-mürgitus ja ta surigi ära, kõige oma kullast jalaga.

Kui vaene mees sellest kuulda sai, läks ta rikka mehe ukse taha ja ütles: „Tere, mina olen selle rikka mehe vend. Ma tahaks ka midagi päranduseks saada."

Sugulased vastasid: „Kõik mis on, on juba ära jagatud. Midagi pole järele jäänud."

Vaene pakkus: „Ma võtaks ehk selle kullast jala, kui muud ei saa."

Sugulased jälle vastu: „Millega inimene elab, sellega ka sureb!" ja lõid ukse põmdi! kinni.

Maetigi rikas vend kullast jalaga maha. Sellele vaesele mehele aga ei andnud mitte rahu, et tema nälgib, aga teine maetakse maha koos kullast jalaga. Mõte muudkui vaevas ja vaevas teda ning ühel ööl võttis ta labida ja asus kalmistu poole teele.

Kirikukellad lõid parajasti kaksteist, tuul undas okstes ja liigutas pilvi. Mees natukene kartis ka, aga tahtmine rikkaks saada oli suurem. Vaatas, kus on värsked pärjad, leidiski oma venna haua üles. Hakkas kaevama, kuni labidas kolksas vastu kirstu. Tõmbas kirstul kaane pealt ära, ja seal lamaski tema vend - must mantel seljas, juuksed silmade peal, kullast jalg paistmas.

Samal hetkel puhus tuul pilved ära, kuu valgustas rikka mehe nägu ja puu vari liikus üle tema näo. Korraga tundus vaesele mehele, et rikas naerab tema üle. Tal hakkas õudne. Ta tõmbas ruttu rikkal vennal jala alt ära ja jooksis koju.

Kodus mõtles hirmuga, et kuhu see jalg panna. Otsustas peita voodi alla. Ise puges voodisse ja hakkas unistama: „Hommikul ärkan üles, saen väikese varba maha ja lähen ostan endale... Oi-oi, mis ma kõik ostan - süüa ostan, juua ostan... Kui see on otsas, saen järgmise varba maha ja siis ostan endale..." Sedaviisi unistades jäi ta magama.

Mees oli väga väsinud, ta magas maha hommiku, lõuna ja õhtu ning ärkas alles öösel, kui kirikukell lõi kaksteist: pimm-pomm-pimm-pomm... Tuul undab korstnas, aknaluugid käivad kolks, kolks, kolks... Ja siis kuuleb mees samme trepist üles tulemas: tümp-kšš, tümp-kšš, tümp-kšš... Uks läheb lahti - kääkst! Siis kuuleb samme esikus: tümp-kšš, tümp-kšš, tümp-kšš. Ja siis näeb, kuidas toauks läheb lahti ning ukse peal seisab pikk mees, pikk must mantel seljas, pikad valged juuksed silmade peal, toetab kahelt poolt uksepiidale, üks jalg all, ja sosistab: „Anna mu jalg siia, anna mu jalg siia...!"

Mees tahaks anda, aga hirm on nöörinud kinni tema kõri ning halvanud jalad ja käed, nii et ta ei saa ei vastata ega liigutada. Istub vaid voodis, silmad pärani. Istub, kuni esimene päikesekiir libiseb üle

põranda, kukk hakkab laulma. Kuju on ukselt kadunud. Nüüd saab mees viimaks voodist liikuma, paneb välisukse kinni, toaukse kinni. Mõtleb siis: „Viin selle jala kohe tagasi! Ei taha nii elada, parem elan vaesena, aga nii ka ei taha elada!"

Otsustab veel enne natuke puhata ja siis kohe kalmistule minna. Aga väsimus oli mehel nii suur, et magas maha hommiku, lõuna ja õhtu ning ärkas alles öösel, kui kirikukell lõi kaksteist: pimm-pomm-pimm-pomm... Tuul undab korstnas, aknaluugid käivad kolks, kolks, kolks... )a siis kuuleb mees samme trepist üles tulemas: tümp-kšš, tümp-kšš, tümp-kšš... Uks läheb lahti - kääkst! Siis kuuleb samme esikus: tümp-kšš, tümp-kšš, tümp-kšš. Ja siis näeb, kuidas toauks läheb lahti ning ukse peal seisab pikk mees, pikk must mantel seljas, pikad valged juuksed silmade peal, toetab kahelt poolt uksepiidale, üks jalg all, ja sosistab: „Anna mu jalg siia, anna mu jalg siia...!"

Mees tahaks anda, aga hirm on nöörinud kinni tema kõri ning halvanud jalad ja käed, nii et ta ei saa ei vastata ega liigutada. Istub vaid voodis, silmad pärani. Istub, kuni esimene päikesekiir libiseb üle põranda, kukk hakkab laulma. Kuju on ukselt kadunud. Nüüd haarab mees jala, jookseb kalmistule, viskab selle hauda ja hüüab: „Võta oma jalg, mul pole seda vaja, ma elan parem vaeselt, kui talun seda õudu elu lõpuni."

Mees läheb koju, mõtleb, et puhkab natuke. Aga magas maha nii hommiku, lõuna kui õhtu ja ärkas alles öösel, kui kirikukell lõi kaksteist: pimm-pomm-pimm-pomm...

Tuul undab korstnas, aknaluugid käivad kolks, kolks, kolks... Mees mõtleb: „Minu südametunnistus on puhas, mina viisin jala tagasi..." ]a siis kuuleb mees samme trepist üles tulemas: tümps, tümps, tümps, tümps... Mees mõtleb ikka: „Minu südametunnistus on puhas, mina viisin jala tagasi..." Uks läheb lahti - kääkst! Siis kuuleb samme esikus: tümps, tümps, tümps, tümps. Mees mõtleb: „Minu südametunnistus..." Ja siis näeb, kuidas toauks läheb lahti ning ukse peal seisab pikk mees, pikk must mantel seljas, pikad valged juuksed silmade peal, toetab kahelt poolt uksepiidale, kaks jalga all, ja ütleb: „Aitäh, aitäh, aitäh...!" Ja nii käis surnud vend oma vaest venda tänamas kuni tolle elupäevade lõpuni.