Elanud kord üks rikas härra linnas uhkes majas ja tal I olnud maal veel kolm mõisat. Mehekene olnud nii kitsi, et polevat tihanud süüa ega juua, ega ka naist võtta -see sööb tema lagedaks. Üksainus teenijatüdruk tal oli, sellega ka nurises härra iga päev, et too palju söövat ja palju raiskavat. Kui tüdruk oma söömise ametit härra käsu peale maha ei jätnud, kihutas isand ta viimaks hoopis minema.

Siis elas härra mõni kuu päris üksi. Ka see polnud hea ning jälle hakanud ta siit ja sealt teenijatüdruku järele kuulama. Viimaks juhtus ta ühe kavala tütarlapsega kokku. See tüdruk ütelnud, et tema sugugi ei söö, vaid ainult iga päev kolm korda akna lahti lükkab ja tuult sisse hingab - see olevat tema söök ja jook. Niisugusel viisil on ta lapsest saadik üles kasvanud ja tänaseni elanud.

„Noh, kui see kõik tõsi on, mis ta räägib, kas paremat teenijat veel olla võib!" mõtles härra. „Nüüd olen ometi ühe sellise leidnud, millist nii kaua asjata olen otsinud."

Kui nüüd härra küsis, kui palju palka see imelik neiu soovib, vastas tüdruk: „Mina olen siiani neile ikka peale maksnud, kelle juures teenin. Mispärast peab siis härra minule palka maksma? Ma elan ju tema korteris!"

„Väga tõsi, väga tõsi!" kinnitas härra. „Sa oled üks hea laps.

Kui sa mind aga truult teenid, ei nõua mina su käest mitte ainust krossigi. Sest mina pole mõni tige ega kitsi mees, et oma teenijaga kohut käiks."

Nõnda siis oli kaup peagi küps ja uus tüdruk astus teenistusse. Olgu seletatud, et tüdruk sõi ja jõi nagu iga teinegi inimene ning vaid ahne ja rikka härraga kometit tahtis mängida. Härra sihtis ja vahtis oma tüdrukut iga päev - ega ta vahel raasukestki ei söö, siis oleks ta võltsimise pärast kohe minema saadetud. Aga ka kõige terasema luuramise järel ei näinud ta midagi taolist. Tüdruk istus päeval kolm korda akna peale, lükkas õhuakna lahti ja hingas tuult sügavasti sisse.

Seal tulid härral korraga kosjamõtted. Mis viga niisugust taevalikku inglit naiseks võtta, kes midagi ei raiska ja ainult jumala tuulest elab. Kui ta oma mõtted neiule avaldas, polnud see sugugi asja vastu, ehk küll kosija pealt viiekümne aasta vanune noor poissmees oli. Tal oli ju kolm mõisat ja sellest oli vaesele teenijatüdrukule küll.

Varsti olid siis ka pulmad peetud ja naine võetud. Teada muidugi, et pulmalisi ei olnud. Aga mis sellest - pulma võib ka ilma rahvata pidada, kui armastus aega ei anna!

Veel paar nädalat hoidis endine teenijatüdruk, nüüd rikas proua, oma söömist noore abikaasa eest salajas. Siis käänas ta teise lehekülje: ostis turult kolm kana, praadis need, istus lõunalauda ning sõi kõik kolm korraga ära. Noored kanad need olid ja proua oli ju tubli naisterahvas!

Seda kõike vahtis härra salaja pealt. Proua küll teadis seda, aga ei teinud väljagi.

Kui naine lõuna oli lõpetanud, jooksis härra kui meeletu sinna juurde, ise ahastades: „Kõik kolm! Kõik kolm!" Pärast seda minestas härra ära ning proua tõstis ta voodisse. Suures vihas ei saanud härra muud kui korrata ainult neid kahte sõna: „Kõik kolm! Kõik kolm!"

Proua mõistis, et härra selle vihastamise peale enam kauaks elama ei jää. Ta saatis kohtunike järele, et testamenti kirja panna, kellele pärast härra surma mõisad jäävad. Kui nüüd ametnikud haige juurde jõudsid, näitas too oma noore proua peale ühtepuhku sõrmega ja hüüdis: „Kõik kolm, kõik kolm!" Kui kohtuhärrad küsisid, mis see „Kõik kolm!" tähendab, laulis haige ikka neidsamu sõnu. Nüüd seletas proua, et härra need kolm mõisat, mis tal maal on, temale päranduseks tahab lasta kirjutata. Kui ametnikud oma küsimist veel kord haigele kordasid, noogutas too peaga proua poole ja hüüdis veel: „Kõik kolm!"

Seepeale kirjutati testament valmis, see sai pitsatiga kinnitatud ja kohtulaekasse paigale pandud. Kui kohtuametnikud olid ära läinud, suri ka ihnus mees varsti ja proua sai endale kõik kolm mõisat ning pealekauba veel uhke linnamaja, kus nad elasid.

Proua elas kaua aega, kuid ei läinud enam mehele, sest mõtles: „Kes teab, missuguse kavalaga veel kokku juhtuda võin." Aga kui ta väga vanaks sai, müüs ta kõik oma majapidamised ära. Selle eest sai proua miljon rubla, mida ta viiesaja rubla kaupa vaestele töömeestele välja jagas ja tuhandeid õnnelikuks tegi. Kõik nad kinnitasid, et paluvad tema ja ta mehe hinge eest ning lasevad seda ka oma lastel ja lastelastel teha.