Jõululaupäeva öösi eksinud üks teekäija tuisuse ilmaga ära. Ringi käies jõudnud ta ühe maja juurde, kust tuli paist. See olnud vihusaun. Mees läks sisse teed ja öömaja küsima. Seal leidis ta õled põrandal, tule põlemas ning ühe halli habemega vanamehe.

Teekäija küsis vanamehe käest, kas ta ei võiks siia ööseks jääda, sest tema ja ta hobune on teekäigust väsinud ning ilm väga tuisune. Ta mõtelnud, et siin oleks õige hea soojas saunas külmetanud konte puhata.

Vanamees kostnud: „Mine enne talu juurde mäele ning vaata, kas seal on kõik vagane."

Mees läinud ja näinud rehealuse läve ees maas verist hobuseraibet. Majja sisse minnes leidis ta kõik magamas. Ühe abielupaari suude ümber nägi ta liblikat lendamas, teisel paaril käis madu ühe suust teise suhu.

Väljas kuulis ta oigamist ning hõikamist: „Korja mind, tõsta mind!"

Kui rändaja sauna juurde tagasi tulnud, ütelnud vanamees: „Hobuse võid sauna eeskotta panna, ega siin varast ega murdjat pole."

Mees võtnud hobuse lahti ja pannud sööma.

Saunas küsinud vanamees: „Mis sa seal mäel nägid?'

reisijaks on, ning varsti müristasid linna suurtükid külalise auks. Kui kindral Tõnu maale astus, tundis kuningas ta ära, võttis oma tõlda ja sõitis lossi.

Nii juhtuski, et kuningas pidi oma tütrele tunnistama: „Nüüd ma näen, et see õige on, mis sa mulle ütlesid." Kindral Tõnu jäi nüüd oma emandaga kuningalossi elama. Kui kuningas surma tundis ligi olevat, andis ta valitsemise oma väimehe kätte, kes targasti ja ausalt riigi üle valitsema hakkas.